Elu kaherattalisel

Algajatele kaherattalistega jändajatele armastatakse ikka korrata fraasi "Enne osta korralik varustus ja siis vaata, kas ja palju ratta jaoks üle jääb". Turvalisus ennekõike ikkagi. Palju käntsulugusid ja vigastusi on ikka seotud loo algusega stiilis "Mul oli vaid korraks vaja külapoes käia, palavaga ei viitsinud särki selga panna" jne. Ja nii tekkis mul Eestis sõites seisukoht, et kui ma just pealaest jalatallani spetsvinges varustuses ei ole, siis mina ratta selga ei istu. Ma pole elus ühegi hobi varustuse peale nii palju raha kulutanud, kui enne tsikli ostmist juba kulutatud oli. Kiiver-kindad-tagi-püksid-sukk-saapad, isegi espetsiell pesu ostsin kogu kostüümi alla panekuks, et endal ikka hea oleks. Vangutasin pead sandaalide ja T-särgiga sõitjate peale.

Aga siin? Mäletan kunagi bikeri foorumist mingit naljarubriiki, kus oli rida pilte mingi random Lõuna-Ameerika riigi tänavatest alapealkirjaga - miks riigis N nii palju kaherattalistega seotud vigastusi on. Pildi peal domineerisid machod mehed, kelle seljataga istusid kuumad beibed, tagumikud ja tissid välkumas. Piltide all oli rida - kas märkasite, et keegi eriti ei kanna kiivrit?

Esimesi päevi liiklust vaadates (ise turvaliselt autos istudes) jäi tunne, et siin on liikluses ainult hullud. Noh..kuidas võtta. Esmapilgul tundub liiklus kaootiline, märke ei ole või eiratakse, kiirusepiirang on nii moepärast ja kui purjakil kehva sõiduga politsei teelt kõrvale võtab, siis viisaka käitumise juures antakse kaks pudelit vett ja kästakse tund aega muru peal kaineneda. Tegelikult on suures plaanis siin liiklus palju loogilisem kui Tallinnas ja kulgeb kuidagi loomulikult, kaherattalisi pannakse hoopis paremini tähele ja üldiselt arvestatakse nendega. Muidugi, siin on neid kuskil kümme iga auto kohta.

Teoreetiliselt on hiljuti kiivri kandmine kohustuslikuks tehtud. Kohalikest kuskil äkki 70% ignoreerib seda südamerahuga. Valgeid kontrollitakse hoolikamalt ja kui herr poliismän tahab kuri olla saadetakse kiivrita sõitmise eest trahvi maksma - mida saab teha suht ainult ühes kohas terve saare lõunaosa kohta. Üldiselt on traditsiooniline sõiduvarustus varbavaheplätud, shortsid, hea kui särk seljas on ja munakoorekiiver null polsterdusega ja tavaliselt vale suurusega. Rendikatega tuleb mingi random kiiver kaasa, mis mulle peaaegu alati on suur olnud, aga nad ainult noogutavad ja naeratavad ja ütlevad, et kui lõuarihma pingule tõmban siis on ok. Üksikute baikide ja chopperite seljas olevad tavaliselt europiidsed sõitjat ei kanna sedagi kiivrit.

Ja nii nädalate jooksul, vaadates kohalike sõiduvarustust- ja stiili tekib endalgi kahtlase väärtusega ohutuse tunne - kõik ju sõidavad nii, eksole? Ja see on ju ainult roller. Ja ega siin nagunii kiiresti ei sõida. Ja ma olen ju tähelepanelik, eksole.

Paari nädala eest avati bikeris "kuidas kukkuda" rubriik. Kõiki neid värvikaid kirjeldusi lugedes hakkas ikka korralikult kõhe. Tõesti, piisab ainult ühest hooletusest (ja see ei pea olema minu viga) kui roller ribadeks ja ise poolpalja ihuga lohisemas. Aga no krt, mida sa siin ikka ette võtad? Kui on 32 kraadi + päike siis ma ei kujuta ette mis varustust suudaks siin selga panna. Ainuke "päris" varustuse jupp, mis mul kohvrisse mahtus, oli paar nahast suvekindad. Ja võtsin eesmärgiks selga panna riided, mis mu ihuliikmed kasvõi ühe kihi kangaga ära kataks. Ma teen kohalikele palju nalja, valgetele sõpsidele siin samuti. Aga mulle tõesti väga meeldivad mu käed.

Kuigi...arvestades turvaküsimuste mentaliteeti Eestis, on ikka tunne nagu ma narriksin saatust oma kinnaste ja dressikaga. Nagu need suudaks reaalses matsus midagi väga palju teha. Põhimõtteliselt better than nothing aga päris elus ikka kasutu. Liivase ristmiku peal pööret tehes 10 km/h külili käies võib see päästa mind mõnest vastikumast kriimust peopesal või säärtel, aga korralikus känas on kaks kriimu vähem nii tühine lisa, et võiks samahästi olemata olla.

Nüüd aga selle juurde, mis pani mind üldse seda sissekannet kirjutama. (Warning, might contain disturbing material) Eile ühele kohtumisele sõites siin kohalikul 2+2 realisel ütleme siis väga asustatud aga justkui asulavälisel teel sattusin mööda sõitma ühest õnnetuskohast. Liiklus troppas ja mul oli kiire, kirusin, et mis paganat siin kinni hoiab voolu. Vilksamisi nägin silmanurgast keset teed miskid maas, siis sõitis üks kaubik ette. Normaalsest inimlikust uudishimust ootasin kuni kaubik edasi sõidab. Nägin ühte suhteliselt ribastunud rollerit. Sellest paarkümmend meetrit eemal ribastunud inimkeha. Meesterahvas. Kujutage ette, et võtate kätte suure tüki tahket taigent..või sooja plastiliini. Siis hakkate seda kätega vastasuundades spiraali väänama, umbes nagu indian burni teeks. Mingi ajani väändub eksole, aga siis läheb katki. Umbes nii oli selle laibaga juhtunud. Ülakeha rindkerest kuni pehme kõhu alumise otsani oli nii ringiga spiraali väändunud, alumine ots puruks rebenenult põneva nurga all seal kõrval (ilmselt veel mingi nahariba hoidis küljes), sisikond mööda tänavat laiali. Pea oli samuti suhteliselt sodi, kiivrit ei näinud, aga ega see poleks ka siinkohal midagi aidanud vast. Seedisin seda vaatepilti mõned sekundid ja sõitsin edasi.

Tänaseks võin öelda, et võin vaadata praktiliselt tükkideks laialivalguvat inimlaipa ja ilma suurema kõheduseta edasi sõita. Muidugi..mul on teatav professionaalne kretinism ka all, hiirte lahkamine ja inimese anatoomia värvikas tundmaõppimine teevad ilmselt vähem tundlikuks ja vaatepilt on pigem "huvitav" kui "kohutav". Peaksin ma ennast seetõttu kuidagi halvasti tundma? Ma ei usu... Järgmised paar kilomeetrit sõitsin aeglasemalt.

Küll aga pani see mõtlema igast muudele filosoofilistele teemadele. Missugused brutaalsed jõud teevad inimkehaga nii? Võeh. Samahästi võiks see olla mina, või suvaline muu inimene või suvaline jalakäija. Kas ma sellepärast jätan sõitmata? Vaevalt küll, ringi liikuda on ju vaja ja autoga siin sõita oleks hullumeelne (vasakpoolne liiklus ja värki) ja takso eest maksaks ennast haigeks. Selliste jõudude vastu ei aitaks ilmselt ka minu superfäänsi tsiklivarustus mitte. Või siiski? Kurat me oleme ikka nii nõrgad olevused ja vabatahtlikult - kas mugavuse nimel, aega kokku hoides või puhtast fanatismist ja adrenaliini otsingust - paneme ennast pidevalt idiootlikkesse ja ohtlikesse olukordadesse. Mõned tahaks siinkohal välja tuua, et pole võimalik vatis elada ja tõelised elamused ongi ohtlikud, et ka tänava kõndimine ja tee ületamine on ohtlik. Hiljuti nägin kuskilt discovery pealt klippi näljasest lõvist, kes üritas puu otsa ronida, et leopardilt tema saaki varastada. Põhimõtteliselt sai ta kõhu täis, aga et nad pole evolutsiooniliselt loodud puu otsa ronima ei suutnud ta sealt muud moodi alla tulla kui kukkudes ja ühe jämeda oksa vastu selja murdes.

Me oleme vabatahtlikult ehitanud ja loonud nii palju asju maailma mis meid nii kergesti vigastavad või tapavad, ometi pole loodus ise armulisem. Karm värk. Mõelda, et homne päev võib olla mu viimane minust olenematutel põhjustel on kohutav. Samas, elada oma elu kaootiliselt nagu oleks iga päev viimane, oleks kurnav ja ei sobiks kuskilt otsast kokku tavapäraste sotsiaalsete tõeks pidamistega, milline ühe korraliku inimese elu peaks välja nägema. Paneb mõtlema, kui palju vastutust me teiste inimeste eest tahame võtta. Elada ainult endale? Nii on kõige kindlam. Elades üks päev korraga oleme mingis mõttes vabamad, kuid ei saa endale võtta ka pikemaajalisi kohustusi ja "projekte". Sest homme meid ju äkki ei ole.

Põhimõtteliselt võib tõdeda, et saab tõmmata paralleele pokkeriga. Põhimõtteliselt võib stabiilselt ja passiivselt mängides jääda omadega nulli või suisa minimaalselt võita - kui see jääb alati selleks - passiivseks samal joonel liikumiseks. Selleks, et võita palju, tuleb riskida. Eluga on ilmselt samamoodi - suurelt elamiseks peame võtma suuri riske. Elamuste, eneseteostuse ja rikka elu nimel (mitte rahalises mõttes) peame riskima kaotamisega, ise haiget saamisega ja ka võimalusega teistele valu tekitada. Ükskõik, kas vaimset või füüsilist.

Loomaaed vol 2

Kui see

ja see


kaklema lähevad, kes võidaks?

Tegelikult on gekod kiftid ja söövat ära kõik need olevused, keda me ei tahaks majas näha. Kuigi ühel saitil soovitati enne hommikust saia röstimist korraks rösteri pihta koputada, et mitte saada toasti lihaliste lisanditega.

See ämblik on kuskil 10+ cm.. Pigem ikka 12-13 kui nüüd uuesti vaadata . Ma käskisin Sixtenil käe vm kõrvale panna, et aru saada, kui suur on, ta ei julgenud. Kindlasti varitseb nagu ninja kuni saab salaja peale hüpata ja meile kõrva taha muneda.

KusOnMinuKoduke

Tai pesa pilte saab näha siit: http://nagi.ee/photos/nelesk/sets/142243/

Teeoludest

Mõned päevad tagasi maja otsides ringi sõites, mis põhimõtteliselt eeldab süstemaatilist tänavate läbikammimist, olin teel Katast Nai Harni. Peale ühte vaatepunkti keeras üks üks tee paremale sildiga "plakaplakabeach niimitukilomeetrit). Loomulikult keerasin siis nina sinnapoole ja mõtlesin järele vaadata.

See oli selline huvitav dzunglivaheline teelõik. Hullemate kurvide ja kaldega, mis ma veel kohanud olin. Mida allapoole, seda hullemaks läks. Aga suurest jonnist sõitsin ikka edasi.

Dzungel vajus järjest rohkem tee peale, kohati polnud ääri üldse näha. ühes kohas oli mööda mäekülge vihmasematel aegadel palju liiva alla jooksnud. Sellest pole pildil nii hästi aru saada, tundub nagu oleks lihtsalt liivasem teelõik, aga tegelikult oli see paremast otsast nii üle poolemeetrine kuhi teepinnast kõrgemal. Tükk aega mõtlesin, kas julgen sealt rolleriga üle sõita kuidagi. Vasakust nurgast nibin-nabin ikka õnnestus.



Suvalises kohas oli ühe suuna blokkinud kivi. Ikka juhtub ju suuri kivisid tee peale eksole? Suisa nii kauaks et neile jõuab mingi hein peale kasvada..



Mingil hetkel muutus väga tavaliseks see, et merepoolne (vaade oli sealt muidugi maaliline) asfalti äär oli selline..murdunud. Mõtlesin et kiikaks üle ääre. Paarkümmend meetrit langust. Üritasin kiigata, mis asfalti ääre all on..nii palju kui mina nägin siis suurt mitte midagi - üks suur auk :D Paar sammu tagasi astudes sain aru, et ilmselt seisan jupi peal, mida mõne aasta pärast seal ei ole enam.





Tee lõppes mingil hetkel peale paari kilomeetrit lihtsalt ära. Edasi läks mudane rada mäest üles ja treppidest alla mere äärde oli üks restoran ehitatud. Mõned kohalikud paistsid. Tont teab, mis point sellel kohal oli :P Tulin sama targalt tagasi.

Loomaaed ma ütlen

Täna käisid meil hotelli õue peal paar siga jalutamas. Nende evolutsioonilist paiknevust või vanemate päritolu ei oska kuidagi hinnata.

Liikluskultuurist

Tais on üldiselt kolme sorti liiklusvahendeid (ja ka selles järjekorras): Rollerid, Toyota pick-upid või Honda sedaanid. No ikka kohe valdavalt. Täna espetsiell vaatasin ringi selle väite kinnituseks. Okei, kommertslikul eesmärgil on tuk-tukid ja minivänid ka.

Rollereid on ikka meeletu kogus. Iga normaalne inimene sõidab nendega ringi. Ei ole veel peale sattunud top10 nähtuste hulka pandud vaatepildile, kus neljane perekond koos poekottidega ühe rolleri otsas istub. Kolmeseid punte on hulgim.

Kui alguses lennujaamast Patongi poole sõitsime, siis oli ikka hirmus vaadata neid pisikesi inisevad masinaid. liiklemine käib cm täpsusega ja rohkete tuututamiste saatel. Üldiselt võib kohata ka vastassuunas sõitvaid rollereid, kes pole viitsinud teisele poole teed minna ja keerasid lihtsalt mugavalt paremale.

Meie suureks hirmuks tehti meile igast nurgast selgeks, et igal juhul peame endale rolleri rentima. Taksoga maksaksime haigeks ennast, autoga sõita on veel hullem ja ainult jala ei mängi välja. Esimeseks sõiduriistaks oli meil üks punane pann. Arvestades minu varasemaid kogemusi kaherattalistega mõtlesime kõigepealt proovida nii, et mina sõidan ja Sixten istub taga. Kohutav pann oli see asi. Esimene jupp, mis me sõitsime oli meie hotellist (ahjaa, selleks hetkeks olime kolinud Patongist Karonisse teise hotelli - sama raha eest sotaga parem koht) Ron'i juurde (veel üks uus-kohalik ameeriklane, kes kolinud siia pokkerit mängima ja chillima). Teed ise on siin üllatavalt head..vähemalt nii üldkasutatavad. AGA, et kant on selline..mägine, siis on üles alla kärutamist päris palju. Ja kallakud on ohohoo millised. Roni maja juurde sõitmiseks tuli ühest sellisest idiootsusest üles saada. Ma ei tea kuidas see punane pann seda suutis.

Igal juhul sai selgeks, et mul on väga ebamugav sellise panni peal vedada endast kaks korda raskemat koormat. Aga et Sixten polnud kordagi motoriseeritud kaherattalisega sõitnud, siis ma ei julgenud talle kohe küll selja taha istuda. Käsutasin ta punase panni rooli ja ise istusin Roni ratta peale. Sõitsime saare lõunaosa üle vaatama. Vaade seljataha oli selline :) :

Järgmisel päeval oli meil valida, kas võtta jälle punane pann või receptioni endi espetsiell läikima löödud....Fino... me nimetasime seda hellitavalt oma pimp-mobile'iks. Kui me olime ühelt sõidult korraks tagasi tulnud, siis ausõna, tibid jooksid kohale ratast pesema ja poleerima...pool tundi vähemalt. Ma korraks läksin alla, et äkki nad said valesti aru, me plaanisime ikka veel sõitma minna. Nad kädistasid, et It's OK, me lihtsalt lööme läikima, et uus ja ilus välja näeks ikka... "Aga me lähme kohe sõitma ja teeme jälle mustaks ju?!" "No problem! wash again!" ... müstika

Seekordne pann oli oluliselt stabiilsem..aga omas nii nullilähedaselt jõudu, et järsematest kallakutest meid kahte korraga üles vedada ei suutnud. Ma pidin mitu korda maha hüppama ja jala üles minema, kuni Sixten sikk-sakki tegi ja vaikselt üles podises. ERITI järskude kallakute peal hüppasin maha ja jooksin Sixtenist ette (kes üritas rollerit jalaga tõugates aidata) ja tegin pilti.

Tänaseks oleme suutnud rentida normaalsema Clicki nimelise masina, mis on stabiilne ja võrreldes eelmiste könnidega "ikka väga vinge pill"..sõidab mäest üles ja puha. Aga üldiselt pole rolleriga siinmail sõitmine üldse nii hirmus, kui alguses tundus...Kuigi tsikliga sõitmisega ei saa ikka võrreldagi, kohutav kontrolli puudumise tunne on. Endast KEELDUN rolleri ja munakoorekübaraga pilti teha. Kui keegi nõuab tõestust, siis seda pole!! Saitearu!

Päev 1 – tehniliselt 18. nov. 2008

Kui sõbrad-sugulased-tuttavad viimaseid kallistusi jagasid ja hääle värinal nõudsid lubadus, et ma ikka tagasi tuleks ja neid ei unustaks, mõtlesin ise ainult: mida paganat te kõik pablate, ega ma vabasurma ei lähe või kuradile kolme tilka verd anna. Tegelikult on ju kõik lihtne – pool aastat ajast maha võimalikult mõnusas kohas!

Peale pikka, väsitavat ja kitsastes tingimustes lendu, kus pool lennukitäit rahvast pidas poole „ööni“ prallet (misiganes hetkel ajavööndeid läbides „öö“ algab) ning paar tunnikest sai silma kinni pigistada magamist ette kujutades kuni kann kangeks kiskus ja pidi asendit vahetama, jõudsime kohale. Lennu lõpupoole jagati kätte Tai immigration lipikud, mida me sel hetkel ei viitsinud täita. Pastaka koukisime välja alles passikontrolli sabas seistes, eeldades et seal nagunii läheb aega. Kiirustades aga juhtusin kogemata lipsakad vahepeal sassi ajama ja märkisin Sixteni sooks „female“. Mõtlesin natuke..kuskilt uut lipsakat ka saada polnud...tõmbasin lihtsalt suurema risti „male“ kastikesse. Vaatasin oma üllitist ja tuletasin meelde kõik jutud Tai she-male’idest ja igaks juhuks tegin „male“ kastile veel rasvaselt ringi ka ümber. Ma pole veel julgenud küsida, kas passikontroll talle imelikult otsa ka vaatas...

Mulje nr. 1 – Tai kuulsast bürokraatiast pole veel kuskilt lõhnagi ninna saanud.

Oma viimast kotti oodates, kus meie tennisevarustus sees oli, vaatasin ringi ja nägin meie nimega silti ühel noormehel käes. Väga üllatav, me ei teadnudki, et keegi peaks vastu tulema. Nüüd tagasi mõeldes on üleüldse imelik, et pagasilintide juures keegi sildiga ootaks. Selgus, et üks kolmest kompsust oli Münhenisse maha jäänud ja NEMAD teatasid seda MEILE...tavaliselt tuleb ikka tükk aega halada ja hädaldada, et kedagi huvitaks.

Mulje nr. 2 – Nad kipuvad muret lahendama enne, kui me probleemist mõtlemagi hakkame

Vaevalt väravatest välja saanud hõigati meid juba ühe või teise leti äärde hotellivalikuga tutvuma. Ühes neist endale Tina House nimelise koha lasimegi pähe määrida. Asub Patongis, mis peamine turistikas koht siin. Paariks päevaks kärab küll. Astusime lennujaamast välja. Kuum õhk pani põhimõtteliselt rusikaga näkku.

Mulje nr. 3 – sellist kuumust ei ole ju ometigi olemas!?

Hotelli saime minivän-taksoga, mis oli saksa pensionäre täis. Ma ei jõudnud kellegi käest küsidagi, keegi ilmselt nägi mul peos hotelli flaierit ja hõikas õige masina juurde. Istusime sisse, saime külmutamisele viidavate kanade tunde, sest kohalikud lükkavad igal võimalikul juhul kondeka põhja, hakkasime sõitma. Viie minuti pärast peatusime mingi turismi-putka-poekese ees. Sakslastelt kuuldus veidi ärevat hala. Uks tõmmati lahti ja kehvas inglise keeles üritati seletada, et igast hotel-destinationist tulgu keegi sisse, et saaks trajektoori paika panna. Sakslaste esmane vastus: nono, me ei taha midagi osta!! Peale umbes kümmet minutit sagimist ja segadust sai logistika ikka paika ja hakkasime uuesti sõitma. Kui eelmise viieminutilise teelõigu osas jäi mulje, et Tai liikluse kaootilisusega on üle pingutatud, siis nüüd sadas see tõde täiel määral kohale. Juba Lonely-planetis on öeldud:

Mulje nr. 4 – Tailased sõidavad tee vasakul poolel (enamuse ajast) – peale selle on kõik lubatud ja kuigi liikluseeskirjad seda ei ütle, siis üldiselt on õigus suuremal sõiduriistal. Sõitmine Tais võib olla...väga meelelahutuslik.

Hotelli kohta võib öelda, et oleks ka võinud halvemini minna, ilmselt saime kergelt pügada :P aga odav on ta Eestiga võrreldes siiski 1200 bahti (ehk kuskil 4oo eeksi) eest ei saa Tallinnas Academic Hosteliski tuba. Tai standardite järgi olime muidugi päris kõvvis kohas. Meil oli päris tualett (see on juba aste kürgemal kui euroauk põrandas) ja dushist sai ka sooja vett. Vaade oli muidugi...tänavaäärne :)

Mulje nr. 5 – Kõik tänavad on pakse elektrikaableid täis...kas peaks kartma?

Hotellis vajusime suht koheselt unne, sest mitu ööd und oli vahele jääud. Õhtul kõndisime väheke ringi, leidsime ranna üles, mis selleks ajaks oli juba suht inimtühi ja vaikselt laoti lamamistoole kokku. Kõige sagedamini kuulda olev fraas on „tuktuk? Tuktuktuk? taxi for you my friend?“

Mulje nr.6 – vähemlat Patongi suuremad tänavad on suhteliselt nagu Egiptuse turg, selle vahega, et siinsed vähemalt ei jookse sulle sada meetrit järele. Aga üldiselt üritatakse pähe määrida kõike. Soomlased paistavad suht rohkelt esindatud olevat. Üsna veenev „Suomeksi? Päivää!!“ kuuldub üllatavalt tihti.

Bikiinide ostmine käis nii:

"umm, I need bikini" "what size?" "um...very small" "okeoke, ju trai tzis ones" proovisin selga, valisin välja "how much are these?" toksitakse kalkulaatorisse 900 bahti (ca 300 kronsa). "you take two! three! I give discount" vangutan pead, et peab ikka mujale vaatama. "wait! i give you discount! how much you pay?!" well, what's your best offer" "I give you 500!" "Oke!" – tõenäoliselt saime ikka tünga, kuskil kõrvaltänavas saaks odavamalt. Aga praegu oli lihtsalt vaja :)

Õhtusöök ühes suvalises Tai söögikohas, kus ühe kaunane roog on teravam kui kõige kangem asi, mis Tallinna Aasia söögikohtadest kolme kaunaga ja palvega teha ekstra terav kätte saaks. Maksime eriti palju, korralik kõhutäis kahele jookidega läks 250 bahti (alla sota kronsa). Selleks päevaks aitas küll.