Tripp Singapuri

Tai viisadega on nii, et turistina saab siin venitades korraga olla kolm kuud - kaks kuud lihtsalt viisa pealt + 30 päeva pikendust. Siis aga tuleb ette võtta retk piiri taha, et uus kuupäev passi saada. Teoreetiliselt justkui illegaalne tegevus, ometi on kõik kohad täis spets ettevõtteid (või noh, putkasid :P), mis korraldavadki visa-run trippe. Maksad mingi summa, topitakse minivän inimesi täis, sõidetakse lähima piirini, tehakse pool tundi suitsu, tullakse tagasi. Phuketist on lähim piir muidugi tuhatkonna km kaugusel. Pursuimad lendavad. Mingi hea kampaania käigus saime siit piletid Singapuri, 700 kronsa inimene edasi-tagasi.

Alguses mõtlesime lennujaama rolleriga sõita. Sinna on meilt miskine 50 km. Kogenumad inimesed soovitasid selle vastu - pikk tee ja kohapeal pole parkimine üleöö ehk soovitatav. Taksoga on muidugi nii, et kui turistirohkes kohas ei ole, siis neid kuskilt saada polegi. Me oma pesa juurest jala ei saa suht kuskile. Peab olema oma vant, kellele eelmine päev helistad, et jou, tule kell seitse järele.

Taisse sisse saada on lihtsam kui välja muide. Kui saabusime, läks meil passidega vast pool minutit. Nüüd välja minnes uuriti ikka oma 10 minutit. letitagune härra ilmselt alguses ei pannud tähele, et meil viisapikenduse tempel teisel leheküljel on ja valmistus mõnusat trahvi sisse nõudma. Passikontrolli seljataga oli mitu lauda, kus sai üle mindud päevade eest raha välja käia - 500 bahti per päev (~165 eeksi).

peale Phuketi tahumatust oli juba Singapuri lennujaam kui lärtsakas euroopalõhnalist vett näkku. Lennujaamast linna sai vägagi poppide ja puhaste metroorongidega. Üldse on esmapilgul igalt poolt kõik niiiii puhas ja tänaval ringi kõndides tekib tõesti tunne, et kui poleks tumedamat nahavärvi ja kissis silmi oleks nagu kodune tunne juba. Singapur on üldiselt tuntud kui riik, kui kõik on bännitud. Tagasitulles selgus lennujaama ühest poekesest, et nätsu saab ka ainult apteegist osta. Puhtuse pärast - et keegi tänavaid ei reostaks. Kui peaks politsei või tolliametnik sul taskust paki illegaalset närimiskummi leidma saad trahvi. Fooride juures on skemaatilised juhised, mis foori tuled tähendavad

Singapuri elanikkonnast moodustavat ligi 75% hiinlased (kuidas iganes nad läbi mitmete riikide maismaal sinna jõudsid), ülejäänust enamuse malaisialased (ehk päris kohalikud ammustest aegadest). Miku sõnul (kes meid õhtupoole mööda linna ringi vedas) polevat mingi imelik asi näha kohalikke hiinlasi omavahel pigem inglise keeles rääkivat. Kunagi, kui Malaisia vabariigitsema hakkas, olevat öeldud Singapurile "sorry, liiga palju hiinlasi, ei saa ikka lubada Malaisia osaks saada". Nende kaotus :) Singapuri nimetatakse tänapäeval Aasia Šveitsiks.

Peale sihitult ringi hulkumist ja korralikku kõhutäit suvalises Inglise pubis otsustasime sõita Sentosa saarele, kus kohalikud rannas käivat ja kus olevat Aasia suurimaid akvaariume. Meid huvitas eelkõige delfinaarium ja show.

Kohapealsed rannad nägid mere poolt vaadates tõeliste paradiisirandade moodi välja (troopika ikkagi ju). Rannalt merele vaade aga oli hoopis muud kui miljonit väärt. Tekkis tunne nagu oleks II maailmasõda kohe siinsamas. Nii kaugele kui silm ükskõik mis suunas vee peal ulatus oli see täidetud korrektsete vahetega gingantsete kaubalaevadega, mis kauguses uttu hajusid. Umbes nagu siin http://static.panoramio.com/photos/original/9017945.jpg aga palju palju rohkem ja tihedamalt ja ninaga saare poole pigem. Ega pole ju linnriigil midagi veeruumiga priisata. Juba lennukist vaadates oli kogu saare ümbrus tihedalt gigantlaevu täis pikitud. Postkaardifotod muidugi sellist asja ei näita :P

Delfiinaarium koosnes liivarandadega suurtest basseinidest, mis keskelt sildade ja majakesega jagatud oli. Showpoolne bassein oli rannas ääristatud ridade viisi toolidega, mis kõik paksult täidetud said. Delfiinid on ikka LAHEDAD! Tegid meile igast trikke, nigu vilmis. Ujusid, hüppasid, läbi rõngaste, mängisid palliga, lehvitasid, demosid, kuidas kiiresti ja VEEL kiiremini ujutakse, demoti, kuidas kasvatajad neid igalt poolt katsuda saavad ja sabapidi vedada võivad ja palju veel.

Ja SIIS jõudis kätte üks tripi tippsündmusi :D kutsuti vabatahlikke delfiinidega tutvuma :D Loomulikult ei suutnud ma vastu panna ja pidi hoogsalt kätega vehkides enda entusiasmist teada andma. Valitigi kolm õnnelikku. Peale minu veel üks meesterahvas ja naisterahvas. Rahva lõbustamiseks tuli meil justkui võistluse mõttes hularõngast keerutada, mis khm, mul teadagi ju hästi välja tuleb :D (Sixten ei suuda meenutada, kas meie seljataga delfiinid samal ajal seda trikki tegid...pärast küll juht küsis publikult, et noh, mis te arvate, kellel läks paremini, meil või delfiinidel...). Teatraalsused läbitud paluti meil siis vööni vette delfiinide juurde ronida. Olgu öeldud, et ma olin teksades ja eestpoolt topeltkangaga topis. aga keda sel hetkel huvitab! ma san delfiini silitada jeeeeeee. Ja kallistada. Ja delfiin tegi mulle musi (milleks pidi kaelani vette põlvitama) - tõsi küll, ta vajas mõnda aega veenmist. Alguses tundus lõbusam mulle suust vett näkku pritsida. Ja kala neile hammaste vahele pannna ja lehvitada :D Vinks noh!

Muidugi, pärast seda olin ma läbimärk kõikides kihtides ja vahetusriideid polnud. Et jalutuskäik tagasi rongi peale läks läbi ranna siis..liiva oli kah omajagu. Mõtlesin, et tühja kah, troopika ju. Kaalusin mingi suvaka kleidi ostmist, aga selleni ei jõudnudki. Mitmekihilisemad piirkonnad olid veel lennujaamaski niisked.

Mikukga jalutasime läbi Chinatowni ja muude piirkondade, võtsime mõned dringid 70-ndal korrusel (ja pilvelõhkujais on seal PALJU), õgardasime lihavardaid nimega satay ühes paljudest food courtidest. Siin on üldse nendega omapärane süsteem. Päeval on tänav nagu ikka, autodega kaetud, õhtuks laotakse hunnik toole ja laudu laiali ja iga putka esindaja käib oma menüüdega "ours is the best!" lihavardaid kaela määrimas.

Miku saatsime koju ja vaatasime, mis ise edasi teha. Me olime nimelt võtnud nõuks öö läbi ringi chillida. Suht lauslollus :D Internet oli enn ekinnitanud, et jaajaa, shopata saab öö läbi ja baarid on ka lahti. Jalutasime jõeäärsetesse pubide regiooni tagasi, ent selgus, et kõik pannakse öösel kolme ajal kinni. Tõde siis selline :) Leidsime netisügavustest, et ostukeskus nimega Mustafa on öö läbi kindlasti lahti. Võtsime nõuks sinna sõita. Jalutamiskauguses ei olnud ja sularaha oli meil täpselt 6 singapuri taala 90 senti järel (see siis kuskil 50 kronsa). Veensime ühte rikšajuhti selle raha eest meid ära viima. Alghind oli 20 taala.

Sõit Mustafasse oli teine kõige pullim mälestus tripist. Vanaätt oli kuskil 60 ma pakun ja vaikselt ja tasakesi sõtkus oma pedaale meie kõrval. Kõikidel rikšadel on oma CD-mängija, kust meile pandi ninnunännutavad blues'i lood mängima. Nii me vaikselt veeresime. Kord lihtsalt vastassuunavööndis, kohati vasta ühesuunalist rada... Chill :P Tee viis meid suurlinna keskmest kaugemale getodesse, kus ei olnud tänavad üldse nii sillerdavad ja õhk üldse nii hapnikurikas. Aga nii lahe :D

Mustafa osutus vanast meil Aia tänaval olnud Kaubahalli sarnaseks kohaks, kuhu sisse astudes oleks pidanud kõik oma kodunad ära andma, mis seal lahtistesse riiulitesse topiti. No thanks. Lootes, et jutud Singapuri turvalisuse kohapealt vastavad tõele, jalutasime kesklinna suunas mööda väikseid getotänavaid tagasi. Kell oli kuskil kolm öösel. Tee peal kohtasime küll ühte hostelit, aga see nägi liiga narkourka moodi välja, et me paari tunni eest oleks tahtnud 60 taala välja käia.

Lõpuks võtsime takso ja sõitsime lennujaama, kus veetsime õdusatel kohvikutöölidel ülejäänud varahommikused tunnid paari filmi ja raamatu saatel. Alles check-ini läbides ja rahaimejate tsooni jõudes leidsime sealt fantastilise puhkenurgakese, kus sai suisa lebotoolidele pikali visata.

Siit moraal: kui ei taha hosteli/hotelli peale raha raisata, mine lennujaama, checki ennast eelmisel õhtul sisse ja chilli seal - on elektrit, on toitu-jooke, on mugavaid toole :D

Tagasi Taisse jõudes veetsime umbes tund aega passikontrolli sabas. Algselt olime järjekorras kuskil keskel, aga meie laua tüübil oli vist halb päev - tal läks ühe kundega aega umbes sama palju, kui teistel kümnega. Lõpuks paar korda rida vahetades olime vist viimase kümne seas, kes nendest sadadest inimestest seal läbi said.

Lennujaamast ostsime jälle miniväni piletid ja tegime kogu selle sama triangli läbi, mis alguses. Turistid bussi, buss sõidab mingi random putka juurde, kus palutakse kõigil bussist välja astuda ja selgitada, kuhu nad minna tahavad. Seekord oli juba päris naljaks teiste turistide hämmeldunud nägusid vaadata :D

Meie "peatus" oli viimane. Kodu oo kodu. Siuke tripp siis.