Tai viisadega on nii, et turistina saab siin venitades korraga olla kolm kuud - kaks kuud lihtsalt viisa pealt + 30 päeva pikendust. Siis aga tuleb ette võtta retk piiri taha, et uus kuupäev passi saada. Teoreetiliselt justkui illegaalne tegevus, ometi on kõik kohad täis spets ettevõtteid (või noh, putkasid :P), mis korraldavadki visa-run trippe. Maksad mingi summa, topitakse minivän inimesi täis, sõidetakse lähima piirini, tehakse pool tundi suitsu, tullakse tagasi. Phuketist on lähim piir muidugi tuhatkonna km kaugusel. Pursuimad lendavad. Mingi hea kampaania käigus saime siit piletid Singapuri, 700 kronsa inimene edasi-tagasi.
Alguses mõtlesime lennujaama rolleriga sõita. Sinna on meilt miskine 50 km. Kogenumad inimesed soovitasid selle vastu - pikk tee ja kohapeal pole parkimine üleöö ehk soovitatav. Taksoga on muidugi nii, et kui turistirohkes kohas ei ole, siis neid kuskilt saada polegi. Me oma pesa juurest jala ei saa suht kuskile. Peab olema oma vant, kellele eelmine päev helistad, et jou, tule kell seitse järele.
Taisse sisse saada on lihtsam kui välja muide. Kui saabusime, läks meil passidega vast pool minutit. Nüüd välja minnes uuriti ikka oma 10 minutit. letitagune härra ilmselt alguses ei pannud tähele, et meil viisapikenduse tempel teisel leheküljel on ja valmistus mõnusat trahvi sisse nõudma. Passikontrolli seljataga oli mitu lauda, kus sai üle mindud päevade eest raha välja käia - 500 bahti per päev (~165 eeksi).
peale Phuketi tahumatust oli juba Singapuri lennujaam kui lärtsakas euroopalõhnalist vett näkku. Lennujaamast linna sai vägagi poppide ja puhaste metroorongidega. Üldse on esmapilgul igalt poolt kõik niiiii puhas ja tänaval ringi kõndides tekib tõesti tunne, et kui poleks tumedamat nahavärvi ja kissis silmi oleks nagu kodune tunne juba. Singapur on üldiselt tuntud kui riik, kui kõik on bännitud. Tagasitulles selgus lennujaama ühest poekesest, et nätsu saab ka ainult apteegist osta. Puhtuse pärast - et keegi tänavaid ei reostaks. Kui peaks politsei või tolliametnik sul taskust paki illegaalset närimiskummi leidma saad trahvi. Fooride juures on skemaatilised juhised, mis foori tuled tähendavad
Singapuri elanikkonnast moodustavat ligi 75% hiinlased (kuidas iganes nad läbi mitmete riikide maismaal sinna jõudsid), ülejäänust enamuse malaisialased (ehk päris kohalikud ammustest aegadest). Miku sõnul (kes meid õhtupoole mööda linna ringi vedas) polevat mingi imelik asi näha kohalikke hiinlasi omavahel pigem inglise keeles rääkivat. Kunagi, kui Malaisia vabariigitsema hakkas, olevat öeldud Singapurile "sorry, liiga palju hiinlasi, ei saa ikka lubada Malaisia osaks saada". Nende kaotus :) Singapuri nimetatakse tänapäeval Aasia Šveitsiks.
Peale sihitult ringi hulkumist ja korralikku kõhutäit suvalises Inglise pubis otsustasime sõita Sentosa saarele, kus kohalikud rannas käivat ja kus olevat Aasia suurimaid akvaariume. Meid huvitas eelkõige delfinaarium ja show.
Kohapealsed rannad nägid mere poolt vaadates tõeliste paradiisirandade moodi välja (troopika ikkagi ju). Rannalt merele vaade aga oli hoopis muud kui miljonit väärt. Tekkis tunne nagu oleks II maailmasõda kohe siinsamas. Nii kaugele kui silm ükskõik mis suunas vee peal ulatus oli see täidetud korrektsete vahetega gingantsete kaubalaevadega, mis kauguses uttu hajusid. Umbes nagu siin http://static.panoramio.com/photos/original/9017945.jpg aga palju palju rohkem ja tihedamalt ja ninaga saare poole pigem. Ega pole ju linnriigil midagi veeruumiga priisata. Juba lennukist vaadates oli kogu saare ümbrus tihedalt gigantlaevu täis pikitud. Postkaardifotod muidugi sellist asja ei näita :P
Delfiinaarium koosnes liivarandadega suurtest basseinidest, mis keskelt sildade ja majakesega jagatud oli. Showpoolne bassein oli rannas ääristatud ridade viisi toolidega, mis kõik paksult täidetud said. Delfiinid on ikka LAHEDAD! Tegid meile igast trikke, nigu vilmis. Ujusid, hüppasid, läbi rõngaste, mängisid palliga, lehvitasid, demosid, kuidas kiiresti ja VEEL kiiremini ujutakse, demoti, kuidas kasvatajad neid igalt poolt katsuda saavad ja sabapidi vedada võivad ja palju veel.
Ja SIIS jõudis kätte üks tripi tippsündmusi :D kutsuti vabatahlikke delfiinidega tutvuma :D Loomulikult ei suutnud ma vastu panna ja pidi hoogsalt kätega vehkides enda entusiasmist teada andma. Valitigi kolm õnnelikku. Peale minu veel üks meesterahvas ja naisterahvas. Rahva lõbustamiseks tuli meil justkui võistluse mõttes hularõngast keerutada, mis khm, mul teadagi ju hästi välja tuleb :D (Sixten ei suuda meenutada, kas meie seljataga delfiinid samal ajal seda trikki tegid...pärast küll juht küsis publikult, et noh, mis te arvate, kellel läks paremini, meil või delfiinidel...). Teatraalsused läbitud paluti meil siis vööni vette delfiinide juurde ronida. Olgu öeldud, et ma olin teksades ja eestpoolt topeltkangaga topis. aga keda sel hetkel huvitab! ma san delfiini silitada jeeeeeee. Ja kallistada. Ja delfiin tegi mulle musi (milleks pidi kaelani vette põlvitama) - tõsi küll, ta vajas mõnda aega veenmist. Alguses tundus lõbusam mulle suust vett näkku pritsida. Ja kala neile hammaste vahele pannna ja lehvitada :D Vinks noh!
Muidugi, pärast seda olin ma läbimärk kõikides kihtides ja vahetusriideid polnud. Et jalutuskäik tagasi rongi peale läks läbi ranna siis..liiva oli kah omajagu. Mõtlesin, et tühja kah, troopika ju. Kaalusin mingi suvaka kleidi ostmist, aga selleni ei jõudnudki. Mitmekihilisemad piirkonnad olid veel lennujaamaski niisked.
Mikukga jalutasime läbi Chinatowni ja muude piirkondade, võtsime mõned dringid 70-ndal korrusel (ja pilvelõhkujais on seal PALJU), õgardasime lihavardaid nimega satay ühes paljudest food courtidest. Siin on üldse nendega omapärane süsteem. Päeval on tänav nagu ikka, autodega kaetud, õhtuks laotakse hunnik toole ja laudu laiali ja iga putka esindaja käib oma menüüdega "ours is the best!" lihavardaid kaela määrimas.
Miku saatsime koju ja vaatasime, mis ise edasi teha. Me olime nimelt võtnud nõuks öö läbi ringi chillida. Suht lauslollus :D Internet oli enn ekinnitanud, et jaajaa, shopata saab öö läbi ja baarid on ka lahti. Jalutasime jõeäärsetesse pubide regiooni tagasi, ent selgus, et kõik pannakse öösel kolme ajal kinni. Tõde siis selline :) Leidsime netisügavustest, et ostukeskus nimega Mustafa on öö läbi kindlasti lahti. Võtsime nõuks sinna sõita. Jalutamiskauguses ei olnud ja sularaha oli meil täpselt 6 singapuri taala 90 senti järel (see siis kuskil 50 kronsa). Veensime ühte rikšajuhti selle raha eest meid ära viima. Alghind oli 20 taala.
Sõit Mustafasse oli teine kõige pullim mälestus tripist. Vanaätt oli kuskil 60 ma pakun ja vaikselt ja tasakesi sõtkus oma pedaale meie kõrval. Kõikidel rikšadel on oma CD-mängija, kust meile pandi ninnunännutavad blues'i lood mängima. Nii me vaikselt veeresime. Kord lihtsalt vastassuunavööndis, kohati vasta ühesuunalist rada... Chill :P Tee viis meid suurlinna keskmest kaugemale getodesse, kus ei olnud tänavad üldse nii sillerdavad ja õhk üldse nii hapnikurikas. Aga nii lahe :D
Mustafa osutus vanast meil Aia tänaval olnud Kaubahalli sarnaseks kohaks, kuhu sisse astudes oleks pidanud kõik oma kodunad ära andma, mis seal lahtistesse riiulitesse topiti. No thanks. Lootes, et jutud Singapuri turvalisuse kohapealt vastavad tõele, jalutasime kesklinna suunas mööda väikseid getotänavaid tagasi. Kell oli kuskil kolm öösel. Tee peal kohtasime küll ühte hostelit, aga see nägi liiga narkourka moodi välja, et me paari tunni eest oleks tahtnud 60 taala välja käia.
Lõpuks võtsime takso ja sõitsime lennujaama, kus veetsime õdusatel kohvikutöölidel ülejäänud varahommikused tunnid paari filmi ja raamatu saatel. Alles check-ini läbides ja rahaimejate tsooni jõudes leidsime sealt fantastilise puhkenurgakese, kus sai suisa lebotoolidele pikali visata.
Siit moraal: kui ei taha hosteli/hotelli peale raha raisata, mine lennujaama, checki ennast eelmisel õhtul sisse ja chilli seal - on elektrit, on toitu-jooke, on mugavaid toole :D
Tagasi Taisse jõudes veetsime umbes tund aega passikontrolli sabas. Algselt olime järjekorras kuskil keskel, aga meie laua tüübil oli vist halb päev - tal läks ühe kundega aega umbes sama palju, kui teistel kümnega. Lõpuks paar korda rida vahetades olime vist viimase kümne seas, kes nendest sadadest inimestest seal läbi said.
Lennujaamast ostsime jälle miniväni piletid ja tegime kogu selle sama triangli läbi, mis alguses. Turistid bussi, buss sõidab mingi random putka juurde, kus palutakse kõigil bussist välja astuda ja selgitada, kuhu nad minna tahavad. Seekord oli juba päris naljaks teiste turistide hämmeldunud nägusid vaadata :D
Meie "peatus" oli viimane. Kodu oo kodu. Siuke tripp siis.
Sunday, February 15, 2009
Saturday, December 27, 2008
Elu kaherattalisel
Algajatele kaherattalistega jändajatele armastatakse ikka korrata fraasi "Enne osta korralik varustus ja siis vaata, kas ja palju ratta jaoks üle jääb". Turvalisus ennekõike ikkagi. Palju käntsulugusid ja vigastusi on ikka seotud loo algusega stiilis "Mul oli vaid korraks vaja külapoes käia, palavaga ei viitsinud särki selga panna" jne. Ja nii tekkis mul Eestis sõites seisukoht, et kui ma just pealaest jalatallani spetsvinges varustuses ei ole, siis mina ratta selga ei istu. Ma pole elus ühegi hobi varustuse peale nii palju raha kulutanud, kui enne tsikli ostmist juba kulutatud oli. Kiiver-kindad-tagi-püksid-sukk-saapad, isegi espetsiell pesu ostsin kogu kostüümi alla panekuks, et endal ikka hea oleks. Vangutasin pead sandaalide ja T-särgiga sõitjate peale.
Aga siin? Mäletan kunagi bikeri foorumist mingit naljarubriiki, kus oli rida pilte mingi random Lõuna-Ameerika riigi tänavatest alapealkirjaga - miks riigis N nii palju kaherattalistega seotud vigastusi on. Pildi peal domineerisid machod mehed, kelle seljataga istusid kuumad beibed, tagumikud ja tissid välkumas. Piltide all oli rida - kas märkasite, et keegi eriti ei kanna kiivrit?
Esimesi päevi liiklust vaadates (ise turvaliselt autos istudes) jäi tunne, et siin on liikluses ainult hullud. Noh..kuidas võtta. Esmapilgul tundub liiklus kaootiline, märke ei ole või eiratakse, kiirusepiirang on nii moepärast ja kui purjakil kehva sõiduga politsei teelt kõrvale võtab, siis viisaka käitumise juures antakse kaks pudelit vett ja kästakse tund aega muru peal kaineneda. Tegelikult on suures plaanis siin liiklus palju loogilisem kui Tallinnas ja kulgeb kuidagi loomulikult, kaherattalisi pannakse hoopis paremini tähele ja üldiselt arvestatakse nendega. Muidugi, siin on neid kuskil kümme iga auto kohta.
Teoreetiliselt on hiljuti kiivri kandmine kohustuslikuks tehtud. Kohalikest kuskil äkki 70% ignoreerib seda südamerahuga. Valgeid kontrollitakse hoolikamalt ja kui herr poliismän tahab kuri olla saadetakse kiivrita sõitmise eest trahvi maksma - mida saab teha suht ainult ühes kohas terve saare lõunaosa kohta. Üldiselt on traditsiooniline sõiduvarustus varbavaheplätud, shortsid, hea kui särk seljas on ja munakoorekiiver null polsterdusega ja tavaliselt vale suurusega. Rendikatega tuleb mingi random kiiver kaasa, mis mulle peaaegu alati on suur olnud, aga nad ainult noogutavad ja naeratavad ja ütlevad, et kui lõuarihma pingule tõmban siis on ok. Üksikute baikide ja chopperite seljas olevad tavaliselt europiidsed sõitjat ei kanna sedagi kiivrit.
Ja nii nädalate jooksul, vaadates kohalike sõiduvarustust- ja stiili tekib endalgi kahtlase väärtusega ohutuse tunne - kõik ju sõidavad nii, eksole? Ja see on ju ainult roller. Ja ega siin nagunii kiiresti ei sõida. Ja ma olen ju tähelepanelik, eksole.
Paari nädala eest avati bikeris "kuidas kukkuda" rubriik. Kõiki neid värvikaid kirjeldusi lugedes hakkas ikka korralikult kõhe. Tõesti, piisab ainult ühest hooletusest (ja see ei pea olema minu viga) kui roller ribadeks ja ise poolpalja ihuga lohisemas. Aga no krt, mida sa siin ikka ette võtad? Kui on 32 kraadi + päike siis ma ei kujuta ette mis varustust suudaks siin selga panna. Ainuke "päris" varustuse jupp, mis mul kohvrisse mahtus, oli paar nahast suvekindad. Ja võtsin eesmärgiks selga panna riided, mis mu ihuliikmed kasvõi ühe kihi kangaga ära kataks. Ma teen kohalikele palju nalja, valgetele sõpsidele siin samuti. Aga mulle tõesti väga meeldivad mu käed.
Kuigi...arvestades turvaküsimuste mentaliteeti Eestis, on ikka tunne nagu ma narriksin saatust oma kinnaste ja dressikaga. Nagu need suudaks reaalses matsus midagi väga palju teha. Põhimõtteliselt better than nothing aga päris elus ikka kasutu. Liivase ristmiku peal pööret tehes 10 km/h külili käies võib see päästa mind mõnest vastikumast kriimust peopesal või säärtel, aga korralikus känas on kaks kriimu vähem nii tühine lisa, et võiks samahästi olemata olla.
Nüüd aga selle juurde, mis pani mind üldse seda sissekannet kirjutama. (Warning, might contain disturbing material) Eile ühele kohtumisele sõites siin kohalikul 2+2 realisel ütleme siis väga asustatud aga justkui asulavälisel teel sattusin mööda sõitma ühest õnnetuskohast. Liiklus troppas ja mul oli kiire, kirusin, et mis paganat siin kinni hoiab voolu. Vilksamisi nägin silmanurgast keset teed miskid maas, siis sõitis üks kaubik ette. Normaalsest inimlikust uudishimust ootasin kuni kaubik edasi sõidab. Nägin ühte suhteliselt ribastunud rollerit. Sellest paarkümmend meetrit eemal ribastunud inimkeha. Meesterahvas. Kujutage ette, et võtate kätte suure tüki tahket taigent..või sooja plastiliini. Siis hakkate seda kätega vastasuundades spiraali väänama, umbes nagu indian burni teeks. Mingi ajani väändub eksole, aga siis läheb katki. Umbes nii oli selle laibaga juhtunud. Ülakeha rindkerest kuni pehme kõhu alumise otsani oli nii ringiga spiraali väändunud, alumine ots puruks rebenenult põneva nurga all seal kõrval (ilmselt veel mingi nahariba hoidis küljes), sisikond mööda tänavat laiali. Pea oli samuti suhteliselt sodi, kiivrit ei näinud, aga ega see poleks ka siinkohal midagi aidanud vast. Seedisin seda vaatepilti mõned sekundid ja sõitsin edasi.
Tänaseks võin öelda, et võin vaadata praktiliselt tükkideks laialivalguvat inimlaipa ja ilma suurema kõheduseta edasi sõita. Muidugi..mul on teatav professionaalne kretinism ka all, hiirte lahkamine ja inimese anatoomia värvikas tundmaõppimine teevad ilmselt vähem tundlikuks ja vaatepilt on pigem "huvitav" kui "kohutav". Peaksin ma ennast seetõttu kuidagi halvasti tundma? Ma ei usu... Järgmised paar kilomeetrit sõitsin aeglasemalt.
Küll aga pani see mõtlema igast muudele filosoofilistele teemadele. Missugused brutaalsed jõud teevad inimkehaga nii? Võeh. Samahästi võiks see olla mina, või suvaline muu inimene või suvaline jalakäija. Kas ma sellepärast jätan sõitmata? Vaevalt küll, ringi liikuda on ju vaja ja autoga siin sõita oleks hullumeelne (vasakpoolne liiklus ja värki) ja takso eest maksaks ennast haigeks. Selliste jõudude vastu ei aitaks ilmselt ka minu superfäänsi tsiklivarustus mitte. Või siiski? Kurat me oleme ikka nii nõrgad olevused ja vabatahtlikult - kas mugavuse nimel, aega kokku hoides või puhtast fanatismist ja adrenaliini otsingust - paneme ennast pidevalt idiootlikkesse ja ohtlikesse olukordadesse. Mõned tahaks siinkohal välja tuua, et pole võimalik vatis elada ja tõelised elamused ongi ohtlikud, et ka tänava kõndimine ja tee ületamine on ohtlik. Hiljuti nägin kuskilt discovery pealt klippi näljasest lõvist, kes üritas puu otsa ronida, et leopardilt tema saaki varastada. Põhimõtteliselt sai ta kõhu täis, aga et nad pole evolutsiooniliselt loodud puu otsa ronima ei suutnud ta sealt muud moodi alla tulla kui kukkudes ja ühe jämeda oksa vastu selja murdes.
Me oleme vabatahtlikult ehitanud ja loonud nii palju asju maailma mis meid nii kergesti vigastavad või tapavad, ometi pole loodus ise armulisem. Karm värk. Mõelda, et homne päev võib olla mu viimane minust olenematutel põhjustel on kohutav. Samas, elada oma elu kaootiliselt nagu oleks iga päev viimane, oleks kurnav ja ei sobiks kuskilt otsast kokku tavapäraste sotsiaalsete tõeks pidamistega, milline ühe korraliku inimese elu peaks välja nägema. Paneb mõtlema, kui palju vastutust me teiste inimeste eest tahame võtta. Elada ainult endale? Nii on kõige kindlam. Elades üks päev korraga oleme mingis mõttes vabamad, kuid ei saa endale võtta ka pikemaajalisi kohustusi ja "projekte". Sest homme meid ju äkki ei ole.
Põhimõtteliselt võib tõdeda, et saab tõmmata paralleele pokkeriga. Põhimõtteliselt võib stabiilselt ja passiivselt mängides jääda omadega nulli või suisa minimaalselt võita - kui see jääb alati selleks - passiivseks samal joonel liikumiseks. Selleks, et võita palju, tuleb riskida. Eluga on ilmselt samamoodi - suurelt elamiseks peame võtma suuri riske. Elamuste, eneseteostuse ja rikka elu nimel (mitte rahalises mõttes) peame riskima kaotamisega, ise haiget saamisega ja ka võimalusega teistele valu tekitada. Ükskõik, kas vaimset või füüsilist.
Aga siin? Mäletan kunagi bikeri foorumist mingit naljarubriiki, kus oli rida pilte mingi random Lõuna-Ameerika riigi tänavatest alapealkirjaga - miks riigis N nii palju kaherattalistega seotud vigastusi on. Pildi peal domineerisid machod mehed, kelle seljataga istusid kuumad beibed, tagumikud ja tissid välkumas. Piltide all oli rida - kas märkasite, et keegi eriti ei kanna kiivrit?
Esimesi päevi liiklust vaadates (ise turvaliselt autos istudes) jäi tunne, et siin on liikluses ainult hullud. Noh..kuidas võtta. Esmapilgul tundub liiklus kaootiline, märke ei ole või eiratakse, kiirusepiirang on nii moepärast ja kui purjakil kehva sõiduga politsei teelt kõrvale võtab, siis viisaka käitumise juures antakse kaks pudelit vett ja kästakse tund aega muru peal kaineneda. Tegelikult on suures plaanis siin liiklus palju loogilisem kui Tallinnas ja kulgeb kuidagi loomulikult, kaherattalisi pannakse hoopis paremini tähele ja üldiselt arvestatakse nendega. Muidugi, siin on neid kuskil kümme iga auto kohta.
Teoreetiliselt on hiljuti kiivri kandmine kohustuslikuks tehtud. Kohalikest kuskil äkki 70% ignoreerib seda südamerahuga. Valgeid kontrollitakse hoolikamalt ja kui herr poliismän tahab kuri olla saadetakse kiivrita sõitmise eest trahvi maksma - mida saab teha suht ainult ühes kohas terve saare lõunaosa kohta. Üldiselt on traditsiooniline sõiduvarustus varbavaheplätud, shortsid, hea kui särk seljas on ja munakoorekiiver null polsterdusega ja tavaliselt vale suurusega. Rendikatega tuleb mingi random kiiver kaasa, mis mulle peaaegu alati on suur olnud, aga nad ainult noogutavad ja naeratavad ja ütlevad, et kui lõuarihma pingule tõmban siis on ok. Üksikute baikide ja chopperite seljas olevad tavaliselt europiidsed sõitjat ei kanna sedagi kiivrit.
Ja nii nädalate jooksul, vaadates kohalike sõiduvarustust- ja stiili tekib endalgi kahtlase väärtusega ohutuse tunne - kõik ju sõidavad nii, eksole? Ja see on ju ainult roller. Ja ega siin nagunii kiiresti ei sõida. Ja ma olen ju tähelepanelik, eksole.
Paari nädala eest avati bikeris "kuidas kukkuda" rubriik. Kõiki neid värvikaid kirjeldusi lugedes hakkas ikka korralikult kõhe. Tõesti, piisab ainult ühest hooletusest (ja see ei pea olema minu viga) kui roller ribadeks ja ise poolpalja ihuga lohisemas. Aga no krt, mida sa siin ikka ette võtad? Kui on 32 kraadi + päike siis ma ei kujuta ette mis varustust suudaks siin selga panna. Ainuke "päris" varustuse jupp, mis mul kohvrisse mahtus, oli paar nahast suvekindad. Ja võtsin eesmärgiks selga panna riided, mis mu ihuliikmed kasvõi ühe kihi kangaga ära kataks. Ma teen kohalikele palju nalja, valgetele sõpsidele siin samuti. Aga mulle tõesti väga meeldivad mu käed.
Kuigi...arvestades turvaküsimuste mentaliteeti Eestis, on ikka tunne nagu ma narriksin saatust oma kinnaste ja dressikaga. Nagu need suudaks reaalses matsus midagi väga palju teha. Põhimõtteliselt better than nothing aga päris elus ikka kasutu. Liivase ristmiku peal pööret tehes 10 km/h külili käies võib see päästa mind mõnest vastikumast kriimust peopesal või säärtel, aga korralikus känas on kaks kriimu vähem nii tühine lisa, et võiks samahästi olemata olla.
Nüüd aga selle juurde, mis pani mind üldse seda sissekannet kirjutama. (Warning, might contain disturbing material) Eile ühele kohtumisele sõites siin kohalikul 2+2 realisel ütleme siis väga asustatud aga justkui asulavälisel teel sattusin mööda sõitma ühest õnnetuskohast. Liiklus troppas ja mul oli kiire, kirusin, et mis paganat siin kinni hoiab voolu. Vilksamisi nägin silmanurgast keset teed miskid maas, siis sõitis üks kaubik ette. Normaalsest inimlikust uudishimust ootasin kuni kaubik edasi sõidab. Nägin ühte suhteliselt ribastunud rollerit. Sellest paarkümmend meetrit eemal ribastunud inimkeha. Meesterahvas. Kujutage ette, et võtate kätte suure tüki tahket taigent..või sooja plastiliini. Siis hakkate seda kätega vastasuundades spiraali väänama, umbes nagu indian burni teeks. Mingi ajani väändub eksole, aga siis läheb katki. Umbes nii oli selle laibaga juhtunud. Ülakeha rindkerest kuni pehme kõhu alumise otsani oli nii ringiga spiraali väändunud, alumine ots puruks rebenenult põneva nurga all seal kõrval (ilmselt veel mingi nahariba hoidis küljes), sisikond mööda tänavat laiali. Pea oli samuti suhteliselt sodi, kiivrit ei näinud, aga ega see poleks ka siinkohal midagi aidanud vast. Seedisin seda vaatepilti mõned sekundid ja sõitsin edasi.
Tänaseks võin öelda, et võin vaadata praktiliselt tükkideks laialivalguvat inimlaipa ja ilma suurema kõheduseta edasi sõita. Muidugi..mul on teatav professionaalne kretinism ka all, hiirte lahkamine ja inimese anatoomia värvikas tundmaõppimine teevad ilmselt vähem tundlikuks ja vaatepilt on pigem "huvitav" kui "kohutav". Peaksin ma ennast seetõttu kuidagi halvasti tundma? Ma ei usu... Järgmised paar kilomeetrit sõitsin aeglasemalt.
Küll aga pani see mõtlema igast muudele filosoofilistele teemadele. Missugused brutaalsed jõud teevad inimkehaga nii? Võeh. Samahästi võiks see olla mina, või suvaline muu inimene või suvaline jalakäija. Kas ma sellepärast jätan sõitmata? Vaevalt küll, ringi liikuda on ju vaja ja autoga siin sõita oleks hullumeelne (vasakpoolne liiklus ja värki) ja takso eest maksaks ennast haigeks. Selliste jõudude vastu ei aitaks ilmselt ka minu superfäänsi tsiklivarustus mitte. Või siiski? Kurat me oleme ikka nii nõrgad olevused ja vabatahtlikult - kas mugavuse nimel, aega kokku hoides või puhtast fanatismist ja adrenaliini otsingust - paneme ennast pidevalt idiootlikkesse ja ohtlikesse olukordadesse. Mõned tahaks siinkohal välja tuua, et pole võimalik vatis elada ja tõelised elamused ongi ohtlikud, et ka tänava kõndimine ja tee ületamine on ohtlik. Hiljuti nägin kuskilt discovery pealt klippi näljasest lõvist, kes üritas puu otsa ronida, et leopardilt tema saaki varastada. Põhimõtteliselt sai ta kõhu täis, aga et nad pole evolutsiooniliselt loodud puu otsa ronima ei suutnud ta sealt muud moodi alla tulla kui kukkudes ja ühe jämeda oksa vastu selja murdes.
Me oleme vabatahtlikult ehitanud ja loonud nii palju asju maailma mis meid nii kergesti vigastavad või tapavad, ometi pole loodus ise armulisem. Karm värk. Mõelda, et homne päev võib olla mu viimane minust olenematutel põhjustel on kohutav. Samas, elada oma elu kaootiliselt nagu oleks iga päev viimane, oleks kurnav ja ei sobiks kuskilt otsast kokku tavapäraste sotsiaalsete tõeks pidamistega, milline ühe korraliku inimese elu peaks välja nägema. Paneb mõtlema, kui palju vastutust me teiste inimeste eest tahame võtta. Elada ainult endale? Nii on kõige kindlam. Elades üks päev korraga oleme mingis mõttes vabamad, kuid ei saa endale võtta ka pikemaajalisi kohustusi ja "projekte". Sest homme meid ju äkki ei ole.
Põhimõtteliselt võib tõdeda, et saab tõmmata paralleele pokkeriga. Põhimõtteliselt võib stabiilselt ja passiivselt mängides jääda omadega nulli või suisa minimaalselt võita - kui see jääb alati selleks - passiivseks samal joonel liikumiseks. Selleks, et võita palju, tuleb riskida. Eluga on ilmselt samamoodi - suurelt elamiseks peame võtma suuri riske. Elamuste, eneseteostuse ja rikka elu nimel (mitte rahalises mõttes) peame riskima kaotamisega, ise haiget saamisega ja ka võimalusega teistele valu tekitada. Ükskõik, kas vaimset või füüsilist.
Thursday, December 11, 2008
Loomaaed vol 2
Kui see
ja see
kaklema lähevad, kes võidaks?
Tegelikult on gekod kiftid ja söövat ära kõik need olevused, keda me ei tahaks majas näha. Kuigi ühel saitil soovitati enne hommikust saia röstimist korraks rösteri pihta koputada, et mitte saada toasti lihaliste lisanditega.
See ämblik on kuskil 10+ cm.. Pigem ikka 12-13 kui nüüd uuesti vaadata . Ma käskisin Sixtenil käe vm kõrvale panna, et aru saada, kui suur on, ta ei julgenud. Kindlasti varitseb nagu ninja kuni saab salaja peale hüpata ja meile kõrva taha muneda.
ja see
kaklema lähevad, kes võidaks?
Tegelikult on gekod kiftid ja söövat ära kõik need olevused, keda me ei tahaks majas näha. Kuigi ühel saitil soovitati enne hommikust saia röstimist korraks rösteri pihta koputada, et mitte saada toasti lihaliste lisanditega.
See ämblik on kuskil 10+ cm.. Pigem ikka 12-13 kui nüüd uuesti vaadata . Ma käskisin Sixtenil käe vm kõrvale panna, et aru saada, kui suur on, ta ei julgenud. Kindlasti varitseb nagu ninja kuni saab salaja peale hüpata ja meile kõrva taha muneda.
Thursday, December 4, 2008
Monday, December 1, 2008
Teeoludest
Mõned päevad tagasi maja otsides ringi sõites, mis põhimõtteliselt eeldab süstemaatilist tänavate läbikammimist, olin teel Katast Nai Harni. Peale ühte vaatepunkti keeras üks üks tee paremale sildiga "plakaplakabeach niimitukilomeetrit). Loomulikult keerasin siis nina sinnapoole ja mõtlesin järele vaadata.
See oli selline huvitav dzunglivaheline teelõik. Hullemate kurvide ja kaldega, mis ma veel kohanud olin. Mida allapoole, seda hullemaks läks. Aga suurest jonnist sõitsin ikka edasi.
Dzungel vajus järjest rohkem tee peale, kohati polnud ääri üldse näha. ühes kohas oli mööda mäekülge vihmasematel aegadel palju liiva alla jooksnud. Sellest pole pildil nii hästi aru saada, tundub nagu oleks lihtsalt liivasem teelõik, aga tegelikult oli see paremast otsast nii üle poolemeetrine kuhi teepinnast kõrgemal. Tükk aega mõtlesin, kas julgen sealt rolleriga üle sõita kuidagi. Vasakust nurgast nibin-nabin ikka õnnestus.
Suvalises kohas oli ühe suuna blokkinud kivi. Ikka juhtub ju suuri kivisid tee peale eksole? Suisa nii kauaks et neile jõuab mingi hein peale kasvada..
Mingil hetkel muutus väga tavaliseks see, et merepoolne (vaade oli sealt muidugi maaliline) asfalti äär oli selline..murdunud. Mõtlesin et kiikaks üle ääre. Paarkümmend meetrit langust. Üritasin kiigata, mis asfalti ääre all on..nii palju kui mina nägin siis suurt mitte midagi - üks suur auk :D Paar sammu tagasi astudes sain aru, et ilmselt seisan jupi peal, mida mõne aasta pärast seal ei ole enam.
Tee lõppes mingil hetkel peale paari kilomeetrit lihtsalt ära. Edasi läks mudane rada mäest üles ja treppidest alla mere äärde oli üks restoran ehitatud. Mõned kohalikud paistsid. Tont teab, mis point sellel kohal oli :P Tulin sama targalt tagasi.
See oli selline huvitav dzunglivaheline teelõik. Hullemate kurvide ja kaldega, mis ma veel kohanud olin. Mida allapoole, seda hullemaks läks. Aga suurest jonnist sõitsin ikka edasi.
Dzungel vajus järjest rohkem tee peale, kohati polnud ääri üldse näha. ühes kohas oli mööda mäekülge vihmasematel aegadel palju liiva alla jooksnud. Sellest pole pildil nii hästi aru saada, tundub nagu oleks lihtsalt liivasem teelõik, aga tegelikult oli see paremast otsast nii üle poolemeetrine kuhi teepinnast kõrgemal. Tükk aega mõtlesin, kas julgen sealt rolleriga üle sõita kuidagi. Vasakust nurgast nibin-nabin ikka õnnestus.
Suvalises kohas oli ühe suuna blokkinud kivi. Ikka juhtub ju suuri kivisid tee peale eksole? Suisa nii kauaks et neile jõuab mingi hein peale kasvada..
Mingil hetkel muutus väga tavaliseks see, et merepoolne (vaade oli sealt muidugi maaliline) asfalti äär oli selline..murdunud. Mõtlesin et kiikaks üle ääre. Paarkümmend meetrit langust. Üritasin kiigata, mis asfalti ääre all on..nii palju kui mina nägin siis suurt mitte midagi - üks suur auk :D Paar sammu tagasi astudes sain aru, et ilmselt seisan jupi peal, mida mõne aasta pärast seal ei ole enam.
Tee lõppes mingil hetkel peale paari kilomeetrit lihtsalt ära. Edasi läks mudane rada mäest üles ja treppidest alla mere äärde oli üks restoran ehitatud. Mõned kohalikud paistsid. Tont teab, mis point sellel kohal oli :P Tulin sama targalt tagasi.
Wednesday, November 26, 2008
Loomaaed ma ütlen
Täna käisid meil hotelli õue peal paar siga jalutamas. Nende evolutsioonilist paiknevust või vanemate päritolu ei oska kuidagi hinnata.
Tuesday, November 25, 2008
Liikluskultuurist
Tais on üldiselt kolme sorti liiklusvahendeid (ja ka selles järjekorras): Rollerid, Toyota pick-upid või Honda sedaanid. No ikka kohe valdavalt. Täna espetsiell vaatasin ringi selle väite kinnituseks. Okei, kommertslikul eesmärgil on tuk-tukid ja minivänid ka.
Rollereid on ikka meeletu kogus. Iga normaalne inimene sõidab nendega ringi. Ei ole veel peale sattunud top10 nähtuste hulka pandud vaatepildile, kus neljane perekond koos poekottidega ühe rolleri otsas istub. Kolmeseid punte on hulgim.
Kui alguses lennujaamast Patongi poole sõitsime, siis oli ikka hirmus vaadata neid pisikesi inisevad masinaid. liiklemine käib cm täpsusega ja rohkete tuututamiste saatel. Üldiselt võib kohata ka vastassuunas sõitvaid rollereid, kes pole viitsinud teisele poole teed minna ja keerasid lihtsalt mugavalt paremale.
Meie suureks hirmuks tehti meile igast nurgast selgeks, et igal juhul peame endale rolleri rentima. Taksoga maksaksime haigeks ennast, autoga sõita on veel hullem ja ainult jala ei mängi välja. Esimeseks sõiduriistaks oli meil üks punane pann. Arvestades minu varasemaid kogemusi kaherattalistega mõtlesime kõigepealt proovida nii, et mina sõidan ja Sixten istub taga. Kohutav pann oli see asi. Esimene jupp, mis me sõitsime oli meie hotellist (ahjaa, selleks hetkeks olime kolinud Patongist Karonisse teise hotelli - sama raha eest sotaga parem koht) Ron'i juurde (veel üks uus-kohalik ameeriklane, kes kolinud siia pokkerit mängima ja chillima). Teed ise on siin üllatavalt head..vähemalt nii üldkasutatavad. AGA, et kant on selline..mägine, siis on üles alla kärutamist päris palju. Ja kallakud on ohohoo millised. Roni maja juurde sõitmiseks tuli ühest sellisest idiootsusest üles saada. Ma ei tea kuidas see punane pann seda suutis.
Igal juhul sai selgeks, et mul on väga ebamugav sellise panni peal vedada endast kaks korda raskemat koormat. Aga et Sixten polnud kordagi motoriseeritud kaherattalisega sõitnud, siis ma ei julgenud talle kohe küll selja taha istuda. Käsutasin ta punase panni rooli ja ise istusin Roni ratta peale. Sõitsime saare lõunaosa üle vaatama. Vaade seljataha oli selline :) :
Järgmisel päeval oli meil valida, kas võtta jälle punane pann või receptioni endi espetsiell läikima löödud....Fino... me nimetasime seda hellitavalt oma pimp-mobile'iks. Kui me olime ühelt sõidult korraks tagasi tulnud, siis ausõna, tibid jooksid kohale ratast pesema ja poleerima...pool tundi vähemalt. Ma korraks läksin alla, et äkki nad said valesti aru, me plaanisime ikka veel sõitma minna. Nad kädistasid, et It's OK, me lihtsalt lööme läikima, et uus ja ilus välja näeks ikka... "Aga me lähme kohe sõitma ja teeme jälle mustaks ju?!" "No problem! wash again!" ... müstika
Seekordne pann oli oluliselt stabiilsem..aga omas nii nullilähedaselt jõudu, et järsematest kallakutest meid kahte korraga üles vedada ei suutnud. Ma pidin mitu korda maha hüppama ja jala üles minema, kuni Sixten sikk-sakki tegi ja vaikselt üles podises. ERITI järskude kallakute peal hüppasin maha ja jooksin Sixtenist ette (kes üritas rollerit jalaga tõugates aidata) ja tegin pilti.
Tänaseks oleme suutnud rentida normaalsema Clicki nimelise masina, mis on stabiilne ja võrreldes eelmiste könnidega "ikka väga vinge pill"..sõidab mäest üles ja puha. Aga üldiselt pole rolleriga siinmail sõitmine üldse nii hirmus, kui alguses tundus...Kuigi tsikliga sõitmisega ei saa ikka võrreldagi, kohutav kontrolli puudumise tunne on. Endast KEELDUN rolleri ja munakoorekübaraga pilti teha. Kui keegi nõuab tõestust, siis seda pole!! Saitearu!
Subscribe to:
Posts (Atom)