Loomaaed ma ütlen

Täna käisid meil hotelli õue peal paar siga jalutamas. Nende evolutsioonilist paiknevust või vanemate päritolu ei oska kuidagi hinnata.

Liikluskultuurist

Tais on üldiselt kolme sorti liiklusvahendeid (ja ka selles järjekorras): Rollerid, Toyota pick-upid või Honda sedaanid. No ikka kohe valdavalt. Täna espetsiell vaatasin ringi selle väite kinnituseks. Okei, kommertslikul eesmärgil on tuk-tukid ja minivänid ka.

Rollereid on ikka meeletu kogus. Iga normaalne inimene sõidab nendega ringi. Ei ole veel peale sattunud top10 nähtuste hulka pandud vaatepildile, kus neljane perekond koos poekottidega ühe rolleri otsas istub. Kolmeseid punte on hulgim.

Kui alguses lennujaamast Patongi poole sõitsime, siis oli ikka hirmus vaadata neid pisikesi inisevad masinaid. liiklemine käib cm täpsusega ja rohkete tuututamiste saatel. Üldiselt võib kohata ka vastassuunas sõitvaid rollereid, kes pole viitsinud teisele poole teed minna ja keerasid lihtsalt mugavalt paremale.

Meie suureks hirmuks tehti meile igast nurgast selgeks, et igal juhul peame endale rolleri rentima. Taksoga maksaksime haigeks ennast, autoga sõita on veel hullem ja ainult jala ei mängi välja. Esimeseks sõiduriistaks oli meil üks punane pann. Arvestades minu varasemaid kogemusi kaherattalistega mõtlesime kõigepealt proovida nii, et mina sõidan ja Sixten istub taga. Kohutav pann oli see asi. Esimene jupp, mis me sõitsime oli meie hotellist (ahjaa, selleks hetkeks olime kolinud Patongist Karonisse teise hotelli - sama raha eest sotaga parem koht) Ron'i juurde (veel üks uus-kohalik ameeriklane, kes kolinud siia pokkerit mängima ja chillima). Teed ise on siin üllatavalt head..vähemalt nii üldkasutatavad. AGA, et kant on selline..mägine, siis on üles alla kärutamist päris palju. Ja kallakud on ohohoo millised. Roni maja juurde sõitmiseks tuli ühest sellisest idiootsusest üles saada. Ma ei tea kuidas see punane pann seda suutis.

Igal juhul sai selgeks, et mul on väga ebamugav sellise panni peal vedada endast kaks korda raskemat koormat. Aga et Sixten polnud kordagi motoriseeritud kaherattalisega sõitnud, siis ma ei julgenud talle kohe küll selja taha istuda. Käsutasin ta punase panni rooli ja ise istusin Roni ratta peale. Sõitsime saare lõunaosa üle vaatama. Vaade seljataha oli selline :) :

Järgmisel päeval oli meil valida, kas võtta jälle punane pann või receptioni endi espetsiell läikima löödud....Fino... me nimetasime seda hellitavalt oma pimp-mobile'iks. Kui me olime ühelt sõidult korraks tagasi tulnud, siis ausõna, tibid jooksid kohale ratast pesema ja poleerima...pool tundi vähemalt. Ma korraks läksin alla, et äkki nad said valesti aru, me plaanisime ikka veel sõitma minna. Nad kädistasid, et It's OK, me lihtsalt lööme läikima, et uus ja ilus välja näeks ikka... "Aga me lähme kohe sõitma ja teeme jälle mustaks ju?!" "No problem! wash again!" ... müstika

Seekordne pann oli oluliselt stabiilsem..aga omas nii nullilähedaselt jõudu, et järsematest kallakutest meid kahte korraga üles vedada ei suutnud. Ma pidin mitu korda maha hüppama ja jala üles minema, kuni Sixten sikk-sakki tegi ja vaikselt üles podises. ERITI järskude kallakute peal hüppasin maha ja jooksin Sixtenist ette (kes üritas rollerit jalaga tõugates aidata) ja tegin pilti.

Tänaseks oleme suutnud rentida normaalsema Clicki nimelise masina, mis on stabiilne ja võrreldes eelmiste könnidega "ikka väga vinge pill"..sõidab mäest üles ja puha. Aga üldiselt pole rolleriga siinmail sõitmine üldse nii hirmus, kui alguses tundus...Kuigi tsikliga sõitmisega ei saa ikka võrreldagi, kohutav kontrolli puudumise tunne on. Endast KEELDUN rolleri ja munakoorekübaraga pilti teha. Kui keegi nõuab tõestust, siis seda pole!! Saitearu!

Päev 1 – tehniliselt 18. nov. 2008

Kui sõbrad-sugulased-tuttavad viimaseid kallistusi jagasid ja hääle värinal nõudsid lubadus, et ma ikka tagasi tuleks ja neid ei unustaks, mõtlesin ise ainult: mida paganat te kõik pablate, ega ma vabasurma ei lähe või kuradile kolme tilka verd anna. Tegelikult on ju kõik lihtne – pool aastat ajast maha võimalikult mõnusas kohas!

Peale pikka, väsitavat ja kitsastes tingimustes lendu, kus pool lennukitäit rahvast pidas poole „ööni“ prallet (misiganes hetkel ajavööndeid läbides „öö“ algab) ning paar tunnikest sai silma kinni pigistada magamist ette kujutades kuni kann kangeks kiskus ja pidi asendit vahetama, jõudsime kohale. Lennu lõpupoole jagati kätte Tai immigration lipikud, mida me sel hetkel ei viitsinud täita. Pastaka koukisime välja alles passikontrolli sabas seistes, eeldades et seal nagunii läheb aega. Kiirustades aga juhtusin kogemata lipsakad vahepeal sassi ajama ja märkisin Sixteni sooks „female“. Mõtlesin natuke..kuskilt uut lipsakat ka saada polnud...tõmbasin lihtsalt suurema risti „male“ kastikesse. Vaatasin oma üllitist ja tuletasin meelde kõik jutud Tai she-male’idest ja igaks juhuks tegin „male“ kastile veel rasvaselt ringi ka ümber. Ma pole veel julgenud küsida, kas passikontroll talle imelikult otsa ka vaatas...

Mulje nr. 1 – Tai kuulsast bürokraatiast pole veel kuskilt lõhnagi ninna saanud.

Oma viimast kotti oodates, kus meie tennisevarustus sees oli, vaatasin ringi ja nägin meie nimega silti ühel noormehel käes. Väga üllatav, me ei teadnudki, et keegi peaks vastu tulema. Nüüd tagasi mõeldes on üleüldse imelik, et pagasilintide juures keegi sildiga ootaks. Selgus, et üks kolmest kompsust oli Münhenisse maha jäänud ja NEMAD teatasid seda MEILE...tavaliselt tuleb ikka tükk aega halada ja hädaldada, et kedagi huvitaks.

Mulje nr. 2 – Nad kipuvad muret lahendama enne, kui me probleemist mõtlemagi hakkame

Vaevalt väravatest välja saanud hõigati meid juba ühe või teise leti äärde hotellivalikuga tutvuma. Ühes neist endale Tina House nimelise koha lasimegi pähe määrida. Asub Patongis, mis peamine turistikas koht siin. Paariks päevaks kärab küll. Astusime lennujaamast välja. Kuum õhk pani põhimõtteliselt rusikaga näkku.

Mulje nr. 3 – sellist kuumust ei ole ju ometigi olemas!?

Hotelli saime minivän-taksoga, mis oli saksa pensionäre täis. Ma ei jõudnud kellegi käest küsidagi, keegi ilmselt nägi mul peos hotelli flaierit ja hõikas õige masina juurde. Istusime sisse, saime külmutamisele viidavate kanade tunde, sest kohalikud lükkavad igal võimalikul juhul kondeka põhja, hakkasime sõitma. Viie minuti pärast peatusime mingi turismi-putka-poekese ees. Sakslastelt kuuldus veidi ärevat hala. Uks tõmmati lahti ja kehvas inglise keeles üritati seletada, et igast hotel-destinationist tulgu keegi sisse, et saaks trajektoori paika panna. Sakslaste esmane vastus: nono, me ei taha midagi osta!! Peale umbes kümmet minutit sagimist ja segadust sai logistika ikka paika ja hakkasime uuesti sõitma. Kui eelmise viieminutilise teelõigu osas jäi mulje, et Tai liikluse kaootilisusega on üle pingutatud, siis nüüd sadas see tõde täiel määral kohale. Juba Lonely-planetis on öeldud:

Mulje nr. 4 – Tailased sõidavad tee vasakul poolel (enamuse ajast) – peale selle on kõik lubatud ja kuigi liikluseeskirjad seda ei ütle, siis üldiselt on õigus suuremal sõiduriistal. Sõitmine Tais võib olla...väga meelelahutuslik.

Hotelli kohta võib öelda, et oleks ka võinud halvemini minna, ilmselt saime kergelt pügada :P aga odav on ta Eestiga võrreldes siiski 1200 bahti (ehk kuskil 4oo eeksi) eest ei saa Tallinnas Academic Hosteliski tuba. Tai standardite järgi olime muidugi päris kõvvis kohas. Meil oli päris tualett (see on juba aste kürgemal kui euroauk põrandas) ja dushist sai ka sooja vett. Vaade oli muidugi...tänavaäärne :)

Mulje nr. 5 – Kõik tänavad on pakse elektrikaableid täis...kas peaks kartma?

Hotellis vajusime suht koheselt unne, sest mitu ööd und oli vahele jääud. Õhtul kõndisime väheke ringi, leidsime ranna üles, mis selleks ajaks oli juba suht inimtühi ja vaikselt laoti lamamistoole kokku. Kõige sagedamini kuulda olev fraas on „tuktuk? Tuktuktuk? taxi for you my friend?“

Mulje nr.6 – vähemlat Patongi suuremad tänavad on suhteliselt nagu Egiptuse turg, selle vahega, et siinsed vähemalt ei jookse sulle sada meetrit järele. Aga üldiselt üritatakse pähe määrida kõike. Soomlased paistavad suht rohkelt esindatud olevat. Üsna veenev „Suomeksi? Päivää!!“ kuuldub üllatavalt tihti.

Bikiinide ostmine käis nii:

"umm, I need bikini" "what size?" "um...very small" "okeoke, ju trai tzis ones" proovisin selga, valisin välja "how much are these?" toksitakse kalkulaatorisse 900 bahti (ca 300 kronsa). "you take two! three! I give discount" vangutan pead, et peab ikka mujale vaatama. "wait! i give you discount! how much you pay?!" well, what's your best offer" "I give you 500!" "Oke!" – tõenäoliselt saime ikka tünga, kuskil kõrvaltänavas saaks odavamalt. Aga praegu oli lihtsalt vaja :)

Õhtusöök ühes suvalises Tai söögikohas, kus ühe kaunane roog on teravam kui kõige kangem asi, mis Tallinna Aasia söögikohtadest kolme kaunaga ja palvega teha ekstra terav kätte saaks. Maksime eriti palju, korralik kõhutäis kahele jookidega läks 250 bahti (alla sota kronsa). Selleks päevaks aitas küll.