Liikluskultuurist

Tais on üldiselt kolme sorti liiklusvahendeid (ja ka selles järjekorras): Rollerid, Toyota pick-upid või Honda sedaanid. No ikka kohe valdavalt. Täna espetsiell vaatasin ringi selle väite kinnituseks. Okei, kommertslikul eesmärgil on tuk-tukid ja minivänid ka.

Rollereid on ikka meeletu kogus. Iga normaalne inimene sõidab nendega ringi. Ei ole veel peale sattunud top10 nähtuste hulka pandud vaatepildile, kus neljane perekond koos poekottidega ühe rolleri otsas istub. Kolmeseid punte on hulgim.

Kui alguses lennujaamast Patongi poole sõitsime, siis oli ikka hirmus vaadata neid pisikesi inisevad masinaid. liiklemine käib cm täpsusega ja rohkete tuututamiste saatel. Üldiselt võib kohata ka vastassuunas sõitvaid rollereid, kes pole viitsinud teisele poole teed minna ja keerasid lihtsalt mugavalt paremale.

Meie suureks hirmuks tehti meile igast nurgast selgeks, et igal juhul peame endale rolleri rentima. Taksoga maksaksime haigeks ennast, autoga sõita on veel hullem ja ainult jala ei mängi välja. Esimeseks sõiduriistaks oli meil üks punane pann. Arvestades minu varasemaid kogemusi kaherattalistega mõtlesime kõigepealt proovida nii, et mina sõidan ja Sixten istub taga. Kohutav pann oli see asi. Esimene jupp, mis me sõitsime oli meie hotellist (ahjaa, selleks hetkeks olime kolinud Patongist Karonisse teise hotelli - sama raha eest sotaga parem koht) Ron'i juurde (veel üks uus-kohalik ameeriklane, kes kolinud siia pokkerit mängima ja chillima). Teed ise on siin üllatavalt head..vähemalt nii üldkasutatavad. AGA, et kant on selline..mägine, siis on üles alla kärutamist päris palju. Ja kallakud on ohohoo millised. Roni maja juurde sõitmiseks tuli ühest sellisest idiootsusest üles saada. Ma ei tea kuidas see punane pann seda suutis.

Igal juhul sai selgeks, et mul on väga ebamugav sellise panni peal vedada endast kaks korda raskemat koormat. Aga et Sixten polnud kordagi motoriseeritud kaherattalisega sõitnud, siis ma ei julgenud talle kohe küll selja taha istuda. Käsutasin ta punase panni rooli ja ise istusin Roni ratta peale. Sõitsime saare lõunaosa üle vaatama. Vaade seljataha oli selline :) :

Järgmisel päeval oli meil valida, kas võtta jälle punane pann või receptioni endi espetsiell läikima löödud....Fino... me nimetasime seda hellitavalt oma pimp-mobile'iks. Kui me olime ühelt sõidult korraks tagasi tulnud, siis ausõna, tibid jooksid kohale ratast pesema ja poleerima...pool tundi vähemalt. Ma korraks läksin alla, et äkki nad said valesti aru, me plaanisime ikka veel sõitma minna. Nad kädistasid, et It's OK, me lihtsalt lööme läikima, et uus ja ilus välja näeks ikka... "Aga me lähme kohe sõitma ja teeme jälle mustaks ju?!" "No problem! wash again!" ... müstika

Seekordne pann oli oluliselt stabiilsem..aga omas nii nullilähedaselt jõudu, et järsematest kallakutest meid kahte korraga üles vedada ei suutnud. Ma pidin mitu korda maha hüppama ja jala üles minema, kuni Sixten sikk-sakki tegi ja vaikselt üles podises. ERITI järskude kallakute peal hüppasin maha ja jooksin Sixtenist ette (kes üritas rollerit jalaga tõugates aidata) ja tegin pilti.

Tänaseks oleme suutnud rentida normaalsema Clicki nimelise masina, mis on stabiilne ja võrreldes eelmiste könnidega "ikka väga vinge pill"..sõidab mäest üles ja puha. Aga üldiselt pole rolleriga siinmail sõitmine üldse nii hirmus, kui alguses tundus...Kuigi tsikliga sõitmisega ei saa ikka võrreldagi, kohutav kontrolli puudumise tunne on. Endast KEELDUN rolleri ja munakoorekübaraga pilti teha. Kui keegi nõuab tõestust, siis seda pole!! Saitearu!