Elu kaherattalisel

Algajatele kaherattalistega jändajatele armastatakse ikka korrata fraasi "Enne osta korralik varustus ja siis vaata, kas ja palju ratta jaoks üle jääb". Turvalisus ennekõike ikkagi. Palju käntsulugusid ja vigastusi on ikka seotud loo algusega stiilis "Mul oli vaid korraks vaja külapoes käia, palavaga ei viitsinud särki selga panna" jne. Ja nii tekkis mul Eestis sõites seisukoht, et kui ma just pealaest jalatallani spetsvinges varustuses ei ole, siis mina ratta selga ei istu. Ma pole elus ühegi hobi varustuse peale nii palju raha kulutanud, kui enne tsikli ostmist juba kulutatud oli. Kiiver-kindad-tagi-püksid-sukk-saapad, isegi espetsiell pesu ostsin kogu kostüümi alla panekuks, et endal ikka hea oleks. Vangutasin pead sandaalide ja T-särgiga sõitjate peale.

Aga siin? Mäletan kunagi bikeri foorumist mingit naljarubriiki, kus oli rida pilte mingi random Lõuna-Ameerika riigi tänavatest alapealkirjaga - miks riigis N nii palju kaherattalistega seotud vigastusi on. Pildi peal domineerisid machod mehed, kelle seljataga istusid kuumad beibed, tagumikud ja tissid välkumas. Piltide all oli rida - kas märkasite, et keegi eriti ei kanna kiivrit?

Esimesi päevi liiklust vaadates (ise turvaliselt autos istudes) jäi tunne, et siin on liikluses ainult hullud. Noh..kuidas võtta. Esmapilgul tundub liiklus kaootiline, märke ei ole või eiratakse, kiirusepiirang on nii moepärast ja kui purjakil kehva sõiduga politsei teelt kõrvale võtab, siis viisaka käitumise juures antakse kaks pudelit vett ja kästakse tund aega muru peal kaineneda. Tegelikult on suures plaanis siin liiklus palju loogilisem kui Tallinnas ja kulgeb kuidagi loomulikult, kaherattalisi pannakse hoopis paremini tähele ja üldiselt arvestatakse nendega. Muidugi, siin on neid kuskil kümme iga auto kohta.

Teoreetiliselt on hiljuti kiivri kandmine kohustuslikuks tehtud. Kohalikest kuskil äkki 70% ignoreerib seda südamerahuga. Valgeid kontrollitakse hoolikamalt ja kui herr poliismän tahab kuri olla saadetakse kiivrita sõitmise eest trahvi maksma - mida saab teha suht ainult ühes kohas terve saare lõunaosa kohta. Üldiselt on traditsiooniline sõiduvarustus varbavaheplätud, shortsid, hea kui särk seljas on ja munakoorekiiver null polsterdusega ja tavaliselt vale suurusega. Rendikatega tuleb mingi random kiiver kaasa, mis mulle peaaegu alati on suur olnud, aga nad ainult noogutavad ja naeratavad ja ütlevad, et kui lõuarihma pingule tõmban siis on ok. Üksikute baikide ja chopperite seljas olevad tavaliselt europiidsed sõitjat ei kanna sedagi kiivrit.

Ja nii nädalate jooksul, vaadates kohalike sõiduvarustust- ja stiili tekib endalgi kahtlase väärtusega ohutuse tunne - kõik ju sõidavad nii, eksole? Ja see on ju ainult roller. Ja ega siin nagunii kiiresti ei sõida. Ja ma olen ju tähelepanelik, eksole.

Paari nädala eest avati bikeris "kuidas kukkuda" rubriik. Kõiki neid värvikaid kirjeldusi lugedes hakkas ikka korralikult kõhe. Tõesti, piisab ainult ühest hooletusest (ja see ei pea olema minu viga) kui roller ribadeks ja ise poolpalja ihuga lohisemas. Aga no krt, mida sa siin ikka ette võtad? Kui on 32 kraadi + päike siis ma ei kujuta ette mis varustust suudaks siin selga panna. Ainuke "päris" varustuse jupp, mis mul kohvrisse mahtus, oli paar nahast suvekindad. Ja võtsin eesmärgiks selga panna riided, mis mu ihuliikmed kasvõi ühe kihi kangaga ära kataks. Ma teen kohalikele palju nalja, valgetele sõpsidele siin samuti. Aga mulle tõesti väga meeldivad mu käed.

Kuigi...arvestades turvaküsimuste mentaliteeti Eestis, on ikka tunne nagu ma narriksin saatust oma kinnaste ja dressikaga. Nagu need suudaks reaalses matsus midagi väga palju teha. Põhimõtteliselt better than nothing aga päris elus ikka kasutu. Liivase ristmiku peal pööret tehes 10 km/h külili käies võib see päästa mind mõnest vastikumast kriimust peopesal või säärtel, aga korralikus känas on kaks kriimu vähem nii tühine lisa, et võiks samahästi olemata olla.

Nüüd aga selle juurde, mis pani mind üldse seda sissekannet kirjutama. (Warning, might contain disturbing material) Eile ühele kohtumisele sõites siin kohalikul 2+2 realisel ütleme siis väga asustatud aga justkui asulavälisel teel sattusin mööda sõitma ühest õnnetuskohast. Liiklus troppas ja mul oli kiire, kirusin, et mis paganat siin kinni hoiab voolu. Vilksamisi nägin silmanurgast keset teed miskid maas, siis sõitis üks kaubik ette. Normaalsest inimlikust uudishimust ootasin kuni kaubik edasi sõidab. Nägin ühte suhteliselt ribastunud rollerit. Sellest paarkümmend meetrit eemal ribastunud inimkeha. Meesterahvas. Kujutage ette, et võtate kätte suure tüki tahket taigent..või sooja plastiliini. Siis hakkate seda kätega vastasuundades spiraali väänama, umbes nagu indian burni teeks. Mingi ajani väändub eksole, aga siis läheb katki. Umbes nii oli selle laibaga juhtunud. Ülakeha rindkerest kuni pehme kõhu alumise otsani oli nii ringiga spiraali väändunud, alumine ots puruks rebenenult põneva nurga all seal kõrval (ilmselt veel mingi nahariba hoidis küljes), sisikond mööda tänavat laiali. Pea oli samuti suhteliselt sodi, kiivrit ei näinud, aga ega see poleks ka siinkohal midagi aidanud vast. Seedisin seda vaatepilti mõned sekundid ja sõitsin edasi.

Tänaseks võin öelda, et võin vaadata praktiliselt tükkideks laialivalguvat inimlaipa ja ilma suurema kõheduseta edasi sõita. Muidugi..mul on teatav professionaalne kretinism ka all, hiirte lahkamine ja inimese anatoomia värvikas tundmaõppimine teevad ilmselt vähem tundlikuks ja vaatepilt on pigem "huvitav" kui "kohutav". Peaksin ma ennast seetõttu kuidagi halvasti tundma? Ma ei usu... Järgmised paar kilomeetrit sõitsin aeglasemalt.

Küll aga pani see mõtlema igast muudele filosoofilistele teemadele. Missugused brutaalsed jõud teevad inimkehaga nii? Võeh. Samahästi võiks see olla mina, või suvaline muu inimene või suvaline jalakäija. Kas ma sellepärast jätan sõitmata? Vaevalt küll, ringi liikuda on ju vaja ja autoga siin sõita oleks hullumeelne (vasakpoolne liiklus ja värki) ja takso eest maksaks ennast haigeks. Selliste jõudude vastu ei aitaks ilmselt ka minu superfäänsi tsiklivarustus mitte. Või siiski? Kurat me oleme ikka nii nõrgad olevused ja vabatahtlikult - kas mugavuse nimel, aega kokku hoides või puhtast fanatismist ja adrenaliini otsingust - paneme ennast pidevalt idiootlikkesse ja ohtlikesse olukordadesse. Mõned tahaks siinkohal välja tuua, et pole võimalik vatis elada ja tõelised elamused ongi ohtlikud, et ka tänava kõndimine ja tee ületamine on ohtlik. Hiljuti nägin kuskilt discovery pealt klippi näljasest lõvist, kes üritas puu otsa ronida, et leopardilt tema saaki varastada. Põhimõtteliselt sai ta kõhu täis, aga et nad pole evolutsiooniliselt loodud puu otsa ronima ei suutnud ta sealt muud moodi alla tulla kui kukkudes ja ühe jämeda oksa vastu selja murdes.

Me oleme vabatahtlikult ehitanud ja loonud nii palju asju maailma mis meid nii kergesti vigastavad või tapavad, ometi pole loodus ise armulisem. Karm värk. Mõelda, et homne päev võib olla mu viimane minust olenematutel põhjustel on kohutav. Samas, elada oma elu kaootiliselt nagu oleks iga päev viimane, oleks kurnav ja ei sobiks kuskilt otsast kokku tavapäraste sotsiaalsete tõeks pidamistega, milline ühe korraliku inimese elu peaks välja nägema. Paneb mõtlema, kui palju vastutust me teiste inimeste eest tahame võtta. Elada ainult endale? Nii on kõige kindlam. Elades üks päev korraga oleme mingis mõttes vabamad, kuid ei saa endale võtta ka pikemaajalisi kohustusi ja "projekte". Sest homme meid ju äkki ei ole.

Põhimõtteliselt võib tõdeda, et saab tõmmata paralleele pokkeriga. Põhimõtteliselt võib stabiilselt ja passiivselt mängides jääda omadega nulli või suisa minimaalselt võita - kui see jääb alati selleks - passiivseks samal joonel liikumiseks. Selleks, et võita palju, tuleb riskida. Eluga on ilmselt samamoodi - suurelt elamiseks peame võtma suuri riske. Elamuste, eneseteostuse ja rikka elu nimel (mitte rahalises mõttes) peame riskima kaotamisega, ise haiget saamisega ja ka võimalusega teistele valu tekitada. Ükskõik, kas vaimset või füüsilist.